Töö jooksul kulunud või kahjustatud komponentide välja vahetamise kulud on viinud mitmesuguste "kõvapindamise" nime all tuntud meetodite välja arendamiseni; antud meetoditega saab osi kasutuskõlblikku seisukorda taastada. Paljudel sellistel parandustel on pikem tööiga kui originaaldetailil, kuna neile on võimalik lisada katteid, mis on kulumisele, löökidele, hõõrdumisele ja roostele vastupidavamad kui algmaterjal. Selle tulemusena kasutatakse kõvapindamist nüüd paljude detailide tootmisel.

Kõvapindamise deposiidid on tavaliselt suhteliselt paksud (2mm ja enam) ja mõningatel rakendustel tuleb kuni viimase deposiidi lisamiseni kasutada vahepealseid aluskihte, et vältida metallurgilisi tera suuruse probleeme. Elektroodid ja täitetraadi pakuvad erinevas ulatuses kaitset kulumise, rooste või kuuma eest ja neid võib rakendada sellistes väikestes ja märkamatutes kohtades nagu klapid ja klapipesad või suuremates kohtades nagu võlli aluspinnad või terase valtsimispingid. Kõvapindamist seostatakse eriti pinnase eemaldusmasinate, tsemendiahjude ja kivipurustus- ja töötlustööstustega.